Kuidas mitte armastada kevadet, kuidas mitte armastada seda, mida see meile iga päev toob, kohe alguses tärkavad taimed, maa seest välja paistvad pisikesed pead. Igal pool aeda on meil midagi huvitav,miski,mis jääb silma,esimesed lumikellukesed,hellebore,Hiljapäeval imelised krookused mis näitavad oma nägu päikese poole.Need kaunid valgega puistatud puud,kirsid,kirsid või pirnid,ilusad õunapuud,millest algavad mesilased nende töö.Need nunnad,kes kullavad oma heinamaad oma kollasega,see ilus roheline muru kasvab aina ilusamaks.Ja siis oleks tulbid ilma nendeta kurb aed,mul on neid iga aastaga aina rohkem,istutan järjest juurde. , on värvilised ja kuhu nad ka ei vaataks, on Nende kaunid mitmevärviliste kroonlehtedega õied naeratavad päikesele Juudasowiec õitseb kaunilt roos alt söötja kohal koos sinise taevaga Kõik toimub taustal. Nad juba laulavad üksteisele ja eem alt nii kõvasti siristades, et kuuled neid laulmas läbi aia, see on midagi nii erilist, et seda ei saa sõnadesse panna, tuleb ellu jääda. Putkad riputatakse juba veebruaris, et lindudel oleks oma koht aeda.Õitseb ka raps,mesilased teevad kõvasti tööd,et mesi oleks tervislik ja maitsev.Ja see sapp näeb nii imeline välja need põldude triibud on kirjeldamatud.Tööd on ka palju,aga see kõik rõõmustab kui kasvab. ja õitseb ja toob meile nii palju õnne ja rõõmu …