Karusmari (Ribes uva crispa) on 60–120 cm kõrgune mitmeaastane põõsas. Rohelised, ümarad või südamekujulised lehed on kaetud õrnade karvadega. Lehtede põhjas on teravad naelu, mis heidutavad loomi neid söömast. Põõsas õitseb mais väikeste rohekate õitega. Rohelisel või maroonil on õhuke nahk, millel on selgelt nähtavad veenid. Kogume puuvilju järjest, juunist septembrini.
Sisu:
- Karusmari - töövalik
- Karusmarjahaigused ja kahjurid
Karusmari - töövalik
Karusmarjad, nagu paljud marjataimed, vajavad palju valgust. Varjulises kohas ei anna ta head saaki – vili on hõre ja väike. See liik eelistab liivsavi või liivsavi mulda, viljakat, õhulist ja kergelt happelist. Põhjavesi peaks olema mullapinnast vähem alt 50 cm allpool, kuna karusmarja juured on väga tundlikud ja kergesti mädanevad. Karusmari reageerib hästi orgaanilisele väetamisele, see istutatakse pärast sõnnikut või haljasväetist.
Põõsad on kõige parem istutada sügisel, kui muld on piisav alt niiske, mis soodustab juurdumist enne talve. Taimed istutatakse 5-7 cm sügavamatesse aukudesse kui puukoolis. Põõsad on laiade võradega, mistõttu istutame need olenev alt vormist 1,5 m x 2,0 m vahedega. Taimede ümbrust tuleks multšida, et vähendada vee aurumist mullast ja piirata umbrohtude arengut.
Vähene vesi, isegi lühikese aja jooksul, mõjutab oluliselt karusmarjasaaki. Seetõttu peaksime vihmavabal perioodil põõsaid kastma kasvõi iga päev ja mitte harvemini kui iga 3 päeva tagant.
Selleks, et karusmarjapõõsas hästi areneks ja annaks maitsvaid vilju, tuleb mulda regulaarselt kobestada. Karusmarja juurestik on madal, seega olge töö ajal väga ettevaatlik. Regulaarne rohimine on sama oluline kui kobestamine. Arenevad umbrohud piiravad õhu liikumist ja suurendavad õhuniiskust, jättes karusmarjad kokku seenhaiguste tekkeks.
Kui muld oli enne põõsaste istutamist korralikult ette valmistatud ja viljakas, siis esimesel kahel aastal piirdub põõsaste mineraalväetis ainult lämmastikuga. Järgnevatel aastatel toidame põõsaid kaks korda aastas. Esimene väetamine on soovitatav pärast õitsemist. See mõjutab hästi võrsete arengut ja suurendab saagikust. Teine annus manustatakse tavaliselt pärast viljade koristamist.
Lõikamine, mis määrab põõsa saagikuse, on karusmarjade kasvatamisel äärmiselt oluline toiming. Pärast istutamist tuleks noori taimi kärpida 1-2 punga võrra. Tänu sellele kasvab järgmise aasta kevadel palju uusi tugevaid luustikuga võrseid. Järgmisel aastal eemaldage kõik nõrgad võrsed ja lõigake need, mis on jäänud maapinnast 30 cm kõrgusele. Karusmari kannab vilja 2-aastastel võrsetel, seega peaksime regulaarselt lõikama vanimaid - 5-6-aastaseid - võrseid. Sanitaarkaalutlustel eemaldame igal kevadel kõik kahjustatud, haiged ja nakatunud võrsed.
Karusmarjahaigused ja kahjurid
Karusmarjade kasvatamise suurim probleem on vähene vastupidavus haigustele ja kahjuritele
Ameerika karusmarja hallitus on üks levinumaid ja ohtlikumaid karusmarja haigusi. Valge seeneniidistiku kate on nähtav nii karusmarja võrsetel, lehtedel kui ka viljadel. Nakatunud põõsad lakkavad kasvamast ja väikesed pidurdamatud viljad on tarbimiseks kõlbmatud.
Algselt alumistele lehtedele tekkivad laigud, mis aja jooksul pruuniks muutuvad, on sõstralehtede antraknoosi sümptom. Haigust soodustavad kõrge temperatuur, sagedased vihmasajud ja kõrge õhuniiskus. Haiguse arenedes muutuvad kõik lehed kollaseks ja kukuvad maha.
Taime tasub tugevdada looduslike nõgese- või takjaspreidega!
Hall hallitus on niiske ja jaheda aura haigus. See nakatab kõiki maapealseid taimeosi, avaldudes nekrootiliste, suurenevate laikudena. Nakatunud elundid surevad ja närbuvad ning viljad mädanevad.
Taimekaitses on väga oluline ennetus - nakatunud võrsete eemaldamine, nakatunud lehtede riisumine ning taimeekstraktide ja vedelsõnniku kasutamine ökoloogilise taimesõnniku kastmiseks ja pritsimiseks. Taimsed preparaadid on ka suurepärane alternatiiv keemilistele pestitsiididele seenhaiguste vastu.
Kõige levinumad karusmarju ründavad kahjurid on lehetäid ja ämbliklestad – nad toituvad taimemahlast, nõrgestades neid ja mõjutades nende seisundit.Ämbliklestad on palja silmaga nähtamatud. Neile meeldib koloniseerida lehtede, pungade ja noorte võrsete alakülge. Neid tunnete ära väikeste ämblikuvõrkude järgi, tänu millele need ämblikulaadsed tõhus alt liiguvad. Seevastu lehetäisid on lihtne jälgida, kuna neid esineb arvuk alt noortel taimeosadel.
Äärmiselt ohtlikud on põõsad – mardikad, kelle vastsed toituvad taimejuurtest. Ka maiumardikatele meeldivad lemmiktoiduks karusmarjajuured. Kahjustatud juurestik ei varusta taimi piisav alt vee ja toitainetega ning nad närbuvad ja surevad.
Nendest kahjuritest vabanemiseks on terve arsenal looduslikke viise. Enne keemiliste preparaatide kasutamist tasub peale kanda vedelsõnnikut ja umbrohuekstrakte või pritsida seebi või õliga
